See on Bella. Bella on ühest Rumeenia loomaaiast 2007. aastal Born Free Foundationi abiga päästetud emalõvi. Bella kasvas üles Rumeenia loomaaias tillukeses betoonpõrandaga puuris, 3 kuud aastas jalge all lumi. Kuna Bellat tihti unustati (ei nähtud vaeva et) toita või visati ette lihtsalt mis juhtus, olid ta luud kohutavalt nõrgad ja tagumised jalad kasvasid tavapäratult lühikeseks. Peale kõige selle häda sünnitas Bella oma kaaslasega Rumeenias kaks lõvikutsikat, kes kumbki ei jäänud nõrga toitumise tõttu ellu ning üsna pea suri ka väga haige lõviisa. Bella oli loomaaia külalistele kaitsetu meelelahutus ja Bella keha oli kaetud suitsukoni põletusarmidega ning vasak silm kannatas katarakti all, mis kaotas nägemise üsna pea.
Nüüd on Bella jalge all juba pea seitse aastat kodupinnas ja tema kuldset karva paitamas hele Aafrika päike. Olgugi, et ta on sunnitud veetma terve oma elu inimeste hoole all, sest ta ei suudaks lihtsalt vabas looduses ise enda eest hoolt kanda, on tal hiigelsuures aedikus ruumi rohkem kui küll. Ja alates selle aasta veebrurarist, ei ole seegi sugugi kõik.
Ärge nüüd, klatšimoorad, ülemäära erutuge. See pole Mufasa poeg Simba, kes reisis Malawisse, et Lana usaldust reeta. Lihtsalt nimekaim. Meie Simba on pärit Prantsusmaa loomaaiast ning ta päästeti samuti Born Free’ga koostööna. Simbale püüti õpetada trikke publiku meelelahutuseks, kuid tulutult, seega sai ta tihti ebaausalt karistada. Simba ei murdu aga kergelt ja seetõttu kui krooniline nohu välja arvata, on ta üsna heas vormis.
Bella ja Simba veetsid esimese kuu koos keskuses täielikult eraldatuna, et neid vaikselt üksteisele tutvustama hakata. Nüüdseks on nad juba paar nädalat aedikut jaganud ja Bella on hoolimata oma põdurale olekule püksid perekonnas enda jalga tõmmanud. Mina juhtusin tunnistama seda imelist päeva, kui Bella ja Simba esimest korda paaritusid.
Aeg oli tõsta klaasid saatmaks teele ühe vana isalõvi süütus, kuid eelkõige, et öelda toost. Simba oli meile näidanud, et hoolimata vangistuses elatud aastatele ja faktile, et ta polnud ühtegi omasugust veel elus kohanud, on tal instinktid perfektselt kombes ja see lõvivärk ilusti käpas.
Niiet pakkisime kaasa Josephi kokatud rohelise karri ja riisi ning sõitsime linna teise otsa, taustaks üürgamas maxvolüümil Backstreet Boysi parimate lugude kogumik, meie autojuhi Andrew lemmikplaat. Lehvitasime Malawi president Joyce Bandale, või õigemini tema palee massiivsetele väravatele(ega eriti vahet pole), ja soovisime edu peagi eesootavatel valimistel. Sõitsime regiooni, kust Madonna omale poja adopteeris, seega ootused sealkasvavate inimeste suhtes olid kõrged. Olime jõudnud Kusamalasse ja me ei pidanud pettuma.
Kõik olid vaeva näinud ja midagi kokanud ning nii sõime triljoni tähe ja küünalde valguses imeilusas aias imeilusa õhtusöögi. Olin raju, hoidsin eemale kodututtavast riisist ja karrist, sõin asju mille nime ma ei tea ja mida seletada ei oska, ning jõin kõrvale Carlsbergi. Milline naine.
Eile veetsin päeva Matthewga, meisterdades karantiinis aega veetvatele ahvidele lõbustuseks puupalk-riisi-puslesid. Ühesõnaga oli meie ülesandeks saagida puu juppideks, puurida sisse sügavad augud ja täita need ülekeedetud kleepuva riisiga ning siis visata see veidrus ahvidele mängimiseks. Niiet samal ajal kui mina riisi keetsin ja käisin näpuga näitamas, milliseid puid maha võtta, saagis Matt 35 kraadi ja lauspäikese käes minu valitud mõnusalt pirakaid puid. Mõni lihtsalt saab kõige paremad tööd endale…
Umbes kolmveerand kohale veetud puudest juhtusid olema aga paraku liiga jämedad. Ausa gentlemanina tunnistas Matt oma viga ja nii ma valasin talle sisse kuus liitrit vett ja lehvitasin, kuni ta uuele ringile läks.
Archie on täiskasvanud tavapärasest kaks korda suurem isane paavian, kes lahutati oma grupist pideva tülinorimise ja agressiivse käitumise tõttu ning pandi elama omaette puuri. Tõelise kurikaela kombel tegi Archie üsna pea lahket olen-hoopis-teine-paavian-nüüd nägu ja anus päevade kaupa teist võimalust. Paavianil, kellega lahke Archie seejärel kokku püüti sobitada, murdis ta umbes murdosa sekundi jooksul kaela- ja käeluu ja viskas siis vastu puuri seina. Kurikael jäi kurikaelaks ja nii veedab ta nüüd oma päevad karantiinialas rusikaga vastu betoonseina tagudes, kivipõrandasse auku kaevates ja koletise kombel möirates. Selle ja malaariatablettide koosmõjul näen peaaegu iga öö unes, kuidas Archie põgeneb ja tuurile tulnud koolilapsi sööb.
Archie oligi põgenenud. Ma ei ole vaadanud, aga ilmselt on betoonseinas paavianikujuline auk, mis tekkis sinna kui see monstrum lihtsalt seinast läbi jooksis. Niiet samal ajal kui meid evakueeriti siseruumidesse ja Matt matšeetega omale varjumiseks auku kaevas(okei nali, Matt jõudis ka ilusti majja), tegelesid julgemad ja need kellel lihtsalt ei jäänud valikut, Archie kinni püüdmisega.
Tuleb välja, et selleks on vaja lihtsalt Hansu ja Grete stiilis pähklirada puurini poetada ja suur rumal Härra Monstrum unustab kõik oma aastaid sepitsetud mõrvaplaanid.
Olime elus ja õnnelikud ja sammusime alla baari, et võtta vastu külalisi iga kuu viimasel neljapäeval toimuvale (eeei mitte Speeddatele) Thirsty Thursdayle. Olin lennanud teisele poole ekvaatorit, et segada jooke, teenindada ja klaase pesta. Jällegi kummaline, aga ka see on siin palju lõbusam.
